Sometimes I just can not stand the miserable son of bitch, called Life. How can something, craeted by higer beeing, be such a torture. Or is it really just created by us, egoistic, stupid, mean, superficial people? Isn´t that an answer mankind is really supposed to know?

Ma olin seal. Ma tõesti olin seal. Terve nädala. See oli lihtsalt meeletult hea. Nii palju hetki, mil ma olin tõesti õnnelik ja tõeliselt vaba. Hommikukohv trepil, lõuna Smörmagasinetis. Õhtupäike meie enda tagahoovis. Tegin tööd ja astusin mõlemasse jalga naela. Teetanuse vastane süst saamata. Mu boss on nii naljakas, nii perv. Iga tunni tagant oli mehutauko. Reedel kuulasime pool tundi ooperit, see oli hea. Reedel oli saun ja õhtul oli pidu, nagu ikka Origos. Ja ajalugu sündis hetkel, mil Katrin sundis mind peole minema. Seda pole ma varem näinud ja mõtlen ikka, et ehk oli see mu kujutlusvõime sünnitis. Brasiilia jalgpallurid on ka vapustavad. Nüüd olen tagasi kodus ja valmistun svenskaks. Siin on taas hea.

Vedasin oma suure tagumendi täna jooksma. Ise ka ei usu, aga nii see oli. Mõnus oli jälle joosta ja tunda, et mu keha on veel võimeline liikuma. Jooksin seda teedpidu, kust autoga ämarisse saab, kui Sul load puuduvad, või kui Sa juhtumisi purjus oled. Põllud ja mets ja eemal terendas veel viimne päiksekiir. Kuulasin Muse laulu Bliss. See on viiulitel mängitud ja kõlab jumalikult. Tegin teel ühe pausi ja imetlesin loodust, kopse välja köhides. Siis mõtlesin, et vanasti läks üle põllu tee, või noh, sisse sõidetud rada. Läksin sinna avastamaks, et see on põlvini putkesid ja heina täis kasvanud. Otsustasin, et smingi rohi mind ei takista ja läksin ikka sealt. Pärast muidugi kahetsesin, jooksupapud läbimärjad ja maastik nagu sigade songermaa. Nii ma siis jooksin, alla ei vandunud, tossud märjad ja lõpuks jõudsin siis põlla päält teele, kuhu keegi oli vaevaks võtnud kruusa raputada, ja siis olin juba taas maanteel tagasi. See metsaõhk oli ikka nii hea ja puhas, et maanteele jõudes pidin äärepealt lämbuma. Aga õnneks jõudsin - elus, terve - koju. Siis kuum dušš ja tass teed. Mõnna!

Olen tagasi. Tagasi kodus, tagasi Pürksist. Telekas jookseb jälle "Murder she wrote". Tundub nagu tavaline päev. Aga nii paljud emotsioonid mu sees ärkasid taas ellu, koos kõigi mälestustega , mis on ennast eile ja täna meenutanud. Seisin eile nõutult keset oma lagedat ühikatuba. Võtsin pildid alla. Nutt tuli kurku. Tulebki, kui hakata peas heietama mõtteid, et see on Sinu viimane kord siin, Sa magad viimaseid öid selles voodis, Sa näed TEDA võib - olla viimaseid kordi. Kurat ja kurat. Oeh. Rõõm ja kurbus on segunenud siin kuskil, mu sees. Ja peale selle, ma olen ikka veel armunud, kõvasti ja siiralt. Juba poolteist aastat tahaks ma Sulle seda öelda. Tegelikult Sa tead ka. Ja mina tean. Aga jah, Jessica Fletcher möllab ekraanil ja mina ei tea, mida kogu selle koluga peale hakata, mis ma oma Pürksi kodust ära tõin. I´ll try to manage it.

Tühista piirangud, mis Sulle voli ei anna. Kindlasti näed siis, et ise need endale seadsid.
( Messia käsiraamat)

Jeebus, jeebus... Ma olen terve päeva molutanud. Jah, seda selle sõna otseses mõttes... Ok , võib olla, et Hollywoodi vapustav filmimaailm rikastas mu pisikest maailma veidi ja avardas seda.... Kolme filmi võrra olen ju taas targem..... The Crow - iseenesest huvitav ja haarav film, tuleb uskuda imedesse ja tõelisse armastusse ja loomulikult kättemaksu, sest see oli magus, oojaaa. Mees tõusis surnuist üles. Kaks korda. The doll master - Jaapani film, otse LOTTE CINEMA stuudiost. Ma jumaldan jaapanlasi. Ausõna. Neis väikestes, tumedapäistes pilusilmadega inimestes on midagi, midagi, mis meil puudub.... Aga jah, see film... Nukk oli elus. Tappis inimesi. Kättemaksuks. Last but not the least - Knocked up. Annab uue taseme romantilistele komöödiatele:D HAH! Peaaegu tegelikult. Ei, hea film oli. Andis lootust, et maailm ja mehed ei olegi veel nii persse kukkunud:D - Räägib "ERITIKIBESTUNUDVANAMOOR" Dsiisas, do I really sound like this:D.... Aaa ja Keilas käisin kaa. Jumal, tee nii, et kaubandus siit maailmast kaoks või ometi normaalseks muutuks. Mitte midagi pole seal. Aaah, mis ma siin ikka, halan... Elu on ikkagi lill ja Rainer ikka ei helista... Kaos. :D

Aeg on summutada valgus,
aeg on silmad sulgeda,
käes on lõpp ja algus,
aeg taevases õnnes kulgeda.

Aeg on ajatelg unustada,
pole olemas kella ja kellaaega,
Aeg on need ahelad purustada,
Aeg matta need illusoorsed vaevad.