Ehk on kellelgi kunagi huvitav lugeda...

2008-06-09T13:06:00.000-07:00

Sometimes I just can not stand the miserable son of bitch, called Life. How can something, craeted by higer beeing, be such a torture. Or is it really just created by us, egoistic, stupid, mean, superficial people? Isn´t that an answer mankind is really supposed to know?

2008-06-08T04:46:00.000-07:00

Ma olin seal. Ma tõesti olin seal. Terve nädala. See oli lihtsalt meeletult hea. Nii palju hetki, mil ma olin tõesti õnnelik ja tõeliselt vaba. Hommikukohv trepil, lõuna Smörmagasinetis. Õhtupäike meie enda tagahoovis. Tegin tööd ja astusin mõlemasse jalga naela. Teetanuse vastane süst saamata. Mu boss on nii naljakas, nii perv. Iga tunni tagant oli mehutauko. Reedel kuulasime pool tundi ooperit, see oli hea. Reedel oli saun ja õhtul oli pidu, nagu ikka Origos. Ja ajalugu sündis hetkel, mil Katrin sundis mind peole minema. Seda pole ma varem näinud ja mõtlen ikka, et ehk oli see mu kujutlusvõime sünnitis. Brasiilia jalgpallurid on ka vapustavad. Nüüd olen tagasi kodus ja valmistun svenskaks. Siin on taas hea.

2008-05-26T14:17:00.000-07:00

Vedasin oma suure tagumendi täna jooksma. Ise ka ei usu, aga nii see oli. Mõnus oli jälle joosta ja tunda, et mu keha on veel võimeline liikuma. Jooksin seda teedpidu, kust autoga ämarisse saab, kui Sul load puuduvad, või kui Sa juhtumisi purjus oled. Põllud ja mets ja eemal terendas veel viimne päiksekiir. Kuulasin Muse laulu Bliss. See on viiulitel mängitud ja kõlab jumalikult. Tegin teel ühe pausi ja imetlesin loodust, kopse välja köhides. Siis mõtlesin, et vanasti läks üle põllu tee, või noh, sisse sõidetud rada. Läksin sinna avastamaks, et see on põlvini putkesid ja heina täis kasvanud. Otsustasin, et smingi rohi mind ei takista ja läksin ikka sealt. Pärast muidugi kahetsesin, jooksupapud läbimärjad ja maastik nagu sigade songermaa. Nii ma siis jooksin, alla ei vandunud, tossud märjad ja lõpuks jõudsin siis põlla päält teele, kuhu keegi oli vaevaks võtnud kruusa raputada, ja siis olin juba taas maanteel tagasi. See metsaõhk oli ikka nii hea ja puhas, et maanteele jõudes pidin äärepealt lämbuma. Aga õnneks jõudsin - elus, terve - koju. Siis kuum dušš ja tass teed. Mõnna!

2008-05-23T06:14:00.000-07:00

Olen tagasi. Tagasi kodus, tagasi Pürksist. Telekas jookseb jälle "Murder she wrote". Tundub nagu tavaline päev. Aga nii paljud emotsioonid mu sees ärkasid taas ellu, koos kõigi mälestustega , mis on ennast eile ja täna meenutanud. Seisin eile nõutult keset oma lagedat ühikatuba. Võtsin pildid alla. Nutt tuli kurku. Tulebki, kui hakata peas heietama mõtteid, et see on Sinu viimane kord siin, Sa magad viimaseid öid selles voodis, Sa näed TEDA võib - olla viimaseid kordi. Kurat ja kurat. Oeh. Rõõm ja kurbus on segunenud siin kuskil, mu sees. Ja peale selle, ma olen ikka veel armunud, kõvasti ja siiralt. Juba poolteist aastat tahaks ma Sulle seda öelda. Tegelikult Sa tead ka. Ja mina tean. Aga jah, Jessica Fletcher möllab ekraanil ja mina ei tea, mida kogu selle koluga peale hakata, mis ma oma Pürksi kodust ära tõin. I´ll try to manage it.

2008-05-21T03:05:00.000-07:00

Tühista piirangud, mis Sulle voli ei anna. Kindlasti näed siis, et ise need endale seadsid.
( Messia käsiraamat)

2008-05-19T13:02:00.000-07:00

Jeebus, jeebus... Ma olen terve päeva molutanud. Jah, seda selle sõna otseses mõttes... Ok , võib olla, et Hollywoodi vapustav filmimaailm rikastas mu pisikest maailma veidi ja avardas seda.... Kolme filmi võrra olen ju taas targem..... The Crow - iseenesest huvitav ja haarav film, tuleb uskuda imedesse ja tõelisse armastusse ja loomulikult kättemaksu, sest see oli magus, oojaaa. Mees tõusis surnuist üles. Kaks korda. The doll master - Jaapani film, otse LOTTE CINEMA stuudiost. Ma jumaldan jaapanlasi. Ausõna. Neis väikestes, tumedapäistes pilusilmadega inimestes on midagi, midagi, mis meil puudub.... Aga jah, see film... Nukk oli elus. Tappis inimesi. Kättemaksuks. Last but not the least - Knocked up. Annab uue taseme romantilistele komöödiatele:D HAH! Peaaegu tegelikult. Ei, hea film oli. Andis lootust, et maailm ja mehed ei olegi veel nii persse kukkunud:D - Räägib "ERITIKIBESTUNUDVANAMOOR" Dsiisas, do I really sound like this:D.... Aaa ja Keilas käisin kaa. Jumal, tee nii, et kaubandus siit maailmast kaoks või ometi normaalseks muutuks. Mitte midagi pole seal. Aaah, mis ma siin ikka, halan... Elu on ikkagi lill ja Rainer ikka ei helista... Kaos. :D

2008-05-18T04:08:00.000-07:00

Aeg on summutada valgus,
aeg on silmad sulgeda,
käes on lõpp ja algus,
aeg taevases õnnes kulgeda.

Aeg on ajatelg unustada,
pole olemas kella ja kellaaega,
Aeg on need ahelad purustada,
Aeg matta need illusoorsed vaevad.

2008-05-15T11:17:00.000-07:00

Uue elu ilu ja puhtus.

2008-05-15T10:01:00.000-07:00

Le soleil. Käisin kontsertil. Mu õde, noor jumal, mängis klaverit. Naine mu kõrval haises ropult higi järgi. Mõtlesin, et lämbun. Sain teada, et ta on abivallavanem. Haises sellegipoolest. Kunstide kooli tantsutrupp tegeles harjutamise aja kostüümidega vist...Kõik need aastad siis. Arvan nii sest ega tantsida nad küll ei oska. Ometi oli neis pisikestes mingi sära. Nad tegid kõike rõõmuga. Ma arvan, et õpetaja oskustest jäi lihtsalt vajaka. Ei suht naljakas oli. Muidugi parim nali oli see, et meie uus vallavanem, kehkadivei, kiitis kõike taevani. Pidavat mingi meeletu tase olema tantsudel. Jah, kuradi demagoog. Ma oleks tahtnud tema südantlõhestava kõne peale BOOOOO karjuda. Aga pole ju sünnis. My ass. Oi jah. Kultuurielamus missugune. Aga mu õde mängib ikka kuradi hästi.

2008-05-14T09:02:00.000-07:00

Muidu. Istun, ei lebotan kodus, ema megavoodis ja tsätin Maarjaga. Põnev on. Me mõistame teineteist ja ei mõista seda, mis toimub. Elu on nali. Sitt nali. Telekas möliseb mingi mees ja ema räägib telefonis isaga. Tahan suve.
T*****,******.**********....

2008-05-14T06:29:00.000-07:00

Kõik on selge. Ja ma pean endaga lihtsalt hakkama saama ja faktidega leppima. Suvi hakkab. Olen siis Soomes. Siis on uus - vana koht ja inimesed, ning uued mõtted. Aga seekord luban endale, mu süda jääb nüüdsest igavesti vabaks. Või vähemalt... Mõneks ajaks. Et miks? Mul on kopp ees!
Over and out!

2008-05-06T12:00:00.001-07:00

Joon teed, et seda rõskust välja saada. Käisin emaga jalutamas. Vana asfalt - tee kõrval on endise, nõuka - aegse aiandi varemed. Paar posti seisab üksikuna ja kõrval hunnikutes klaasikilde. Sirelipõõsad, ikka veel vanade kuivanud õite küüsis, ääristavad teed, mida mööda sammusime. Vaikne oli seal ja kuidagi nagu mingi vana aja hingus, olles jäänud lõksu tänasesse maailma. Lõpuks otsustasime, et lähme vaatame, mis seal heinamaal on. Ehk paar nurmenukku. Eest leidsime hunniku imeilusaid punaseid tulpe. Saime kohe terve sületäie. Meel oli hea. Loodus on ikka nii kaunis. Eriti tulbid.

2008-05-04T13:52:00.000-07:00

Kevad on. Päike on. Ma hakkan juba jälle uskuma elu ilu võimalikkusesse ja sellesse, et inimesed on head. Kõik on nagu nad ise, olgugi et teatrilava näitlejate varjundiga. Huvitav, kas see on päikese mõju või olen ma muutumas. Lisaks sellele, et olen ka armunud.

2008-05-04T06:08:00.000-07:00

Koridoris on mürkrohelised seinad ja see korter on esmapilgul tegelikult kole. Olles siin taipad aga selle võlu ja rõõmsust. Mu tuba on sassis, kuid kas ta pole seda mitte alati?! On... Väljas on värske kevadine rohelus ja päike, mis oma kiiri tuppa poetab. Ometi olen ma väheke kurb. See tuleb teadmisest, et varsti olen ma hoopis kuskil mujal, teen hoopis muidu asju, muretsen hoopis uute asjade üle ja ehk mõtlen isegi hoopis teistsuguseid mõtteid. See koht siin jääb ja need inimesed mu südames jäävad, kuid kahjuks pole ju miski enam kunagi sama. Ma ei ela enam kunagi vanadekodus, vahest tulen vahel külla... Kuid see pole sama. Ma ei õpi enam kunagi Ojariga ööläbi köögis bioloogiat ega passi temaga koos rõdul. Ei oota Eve külaskäiku ega kuula Väino jutustusi. Ma ei lähe ülikooli 5-ndasse või 6-ndasse. Ja kohe kindlasti ei lähe ma enam Maarjaga kiikuma. Ja me Liisiga ei mängi enam kunagi karate- kide, öösel kell pool üks.... ja ma ei lähe alla, et rääkida Jarkoga... Mida ma siis nüüd teen, kui mul meel kurb on? Ma juba tunnen, et igatsen seda kõike siin. Paar päeva, nädalat veel ja ongi kõik.... Kergendav peaks ju olema - kool saab läbi ja on aeg hakata elama... Raske on tegelikult. Igatsen.

2008-02-13T07:31:00.000-08:00

It´s quite amazing what a beam of sun could do to you. As you stand amid the downfall of sunrays, you can feel how the energy starts fizzing from the very bottom of your soul till the the edge of your body. The deepest and darkest corners of your mind are taken over by the light and every depressing thought is enlightened to something new, something euphoric. I must admit, The Sun is just fantastic... I could feed just upon the miraculous lihght of first sundrops in the end of the dark times of winter :)

Enjoy!!!! And that´s an order!

2008-02-05T13:57:00.000-08:00

Maailm keerleb nagu iga teine päevgi. Päike paistab ja ei paista ka. Inimesed on nii nagu iga päev. Ja mina ka. Kuid ma tunnen, et miski on minus muutunud. Oleks nagu taibanud kui mõttetu siin ilmas kõik on.. Päevad pole vennad ja ometi on nad äravahetamiseni sarnased - täis samu inimesi, sama petlikku ja võltsi naeru, mida naeran nii nagu tuleks see südamest. Kurbus on täpselt sama - tühi ja tühine. Kõikides tunnetes puudub ehedus ja kõik on nii igav. Tunnen nagu oleksin seest olematu, nagu mul puuduks arusaam tõelisusest. Kõik inimesed on nagu näitlejad oma ehitatud illusioonides ja nad kordavad üht ja sama stseeni ikka ja jälle, käies ringiratast ja ei midagi saavutades. Nagu mina. See on kui lõputu maskeraad, millest ma ei suuda ega suuda välja rabeleda. Ma ei taha uusi inimesi, ma ei taha uut ennast ja ma ei taha, et midagi ulmeliselt head või halba juhtuks. Ma tahaksin lihtsal vaba olla nendest rutiinsetest mõtetest, tahaksin jälle kord elada. Tahaksin osata taas hinnata päikesevalgust, inimeste naeratusi... Tunda armastust, viha - kõiki tõelisi emotsioone - selliseid, mis su hinepõhjani läbi raputavad. Tahan, et hindaksin elu, mis mulle antud... nautides seda, mitte niisama läbi triivida. Seda mu hing igatseb... Ja ma ei oska end aidata...

2008-01-24T14:51:00.000-08:00

Oma hinge toetan raagus puude varju,
keset talve langevat.
Selle kurvaga endas eal ei harju,
tormituules ta vabastan.

Külmunud vaarikad kukkumas lumme,
ses aias nüüd karmis ja kalgis.
Laste naergi siin suikunud unne,
meel vaid itkele on aldis.

Oma elu toetan raagus puude varju,
keset rahu langevat.
Hüvasti veel sosistasin tuulde,
enne viimset peotäit mulda, halvavat.

Külmunud vaarikad kukkumas lumme,
pisarad nii nukralt su palgeil,
kuid süda, mu süda jääb igavesse unne.
Külmunud marjad räitsakail nii valgeil.

2008-01-15T12:27:00.000-08:00

Õiglus maailmas pole tingimata siis kui võitja on see, kes on kannatanud ülekohtu all, vaid siis kui võitjaks osutub see, kes rohkem petta oskab.

2008-01-03T11:23:00.000-08:00

Ma vaatan ja vaatan ning ei näe.
Ma kuulan ja kuulan ja ei kuule.
Ma räägin ja räägin ei midagi.
Ma hoian käes tühjust, kramplikult hoian ei midagi.
Ma südames peidan saladusi, mis kõikidele vaadata.
Ma hinges hoian last ja ta ilu ja maailma eest peidan.
Ma naeran ja nutan ja neis peidus on siirus.
Ma suudlen vastu taevast ja tähti nii kaugeid.
Ma vaatan ja peeglis ei midagi mis oleks nii nagu peab.
Ja nagu me kõik....
Ma vaatan ja vaatan ning ei näe.
Ma kuulan ja kuulan ja ei kuule.
Ma räägin ja räägin ja keegi mind ei kuula.

2007-12-04T12:05:00.000-08:00

Silver Rass, ma armastan Sind!!!

2007-11-21T14:02:00.000-08:00

Taas on käes hall november. Mornidelt nägudelt võib lugeda päevade unisust ja raagus puud ootavad juba ammu rahu. Tuulte vintsutused ja vihma halin on nad juba ära tüüdanud, nad ootavad, ootavad õndsat lund, mis taaskord suleks nende silmad ja kõrvad, et nad ei peaks enam kannatama seda nukrust. Rõskus valitseb hingede üle, nemadki ootavad juba seda pühalikku vaikust ja rahu, mis neile igal aastal osaks saab. Inimeste südikus ja tormlemisiha on raugenud, puhkuseks, et kevadel kirksalt õide puhkeda ja taas tegudele asuda. Aga tundub nagu kirjad taevast ei taha ega tahagi veel alla sadada. Tundub nagu oleks nad veel õieti valmiskirjutamata ja poolikud. Vahel lajatab siia vaid mustandeid, mis kibekiirelt, nagu kartes ,et keegi võiks need ette lugeda ning looduse uinutada, sulavad veeks ja poriks. Päike vaid naeratab seepeale oma kurblikku raugenud irvitust... Pugedes tagasi pehmjate pilvede keskele. Juba ootan minagi lund...

Fly, fly high to the sky

2007-11-20T09:13:00.000-08:00

Taamaal sillerdamas jõed ning igirohelised puud, astun kalju servale. Mõtlen, et kordki elus tahaks kergena õhus hõljuda ning kuulda vaid omaenese tiivakohinat ja tuulte laule kaugetest maadest. Tahaksin tunda seda ülimat õndsust ja rahu, vaadates alla ja tundes, et miski mis seal toimub ei puuduta mind. Ei ükski mure ei valu ei jõua mulle jälile... Ta ei suuda mind haarata oma sügavate hallide silmadega, tema verejanulised mõrkjad suudlused ei küündi mu vabadusse. Miski ei ammuta mu elujanu, olen nii vaba, nii vaba... Hing ihkamas kõrgustesse, süda puperdamas sellest ilust, mis lebab seal all... Piilun ikka veel üle kalju serva ja taipan, et kardan kõrgust, aga mitte rohkem, kui kartust ennast...

Mis?Miks?

2007-11-20T09:08:00.000-08:00

Jaan Kaplinski käes,olles seda just lugenud, istun ja mõtlen kui habras ja õrn võib ikka elu olla... Puhub tuuleiil ja juba on taas mõni eluküünal surnuks puhutud ilma, et ta oleks saanud tõeliselt süttidagi ega maailma näha...Tahtmatult teadvustaks kui endale, et iial ei tea mis homne päikesepaiste meile tuua võib –ehk on tema taga saatuse poolt peidetud surmavarjud.... Sellega seoses hiilib mu juurde mõtteid, tasahilju nagu ründavaid koeri.Arutlen endaga sellest, et mis on meie siin oleku mõte... On see staadium, millest lihtsalt läbi triivime, sattudes meelelise võrku ja unustades oma kohustused igaviku ees? Või ongi see kõik mis siin maailmas on? Kas polegi muud peale hariduse, raha, ja ilusate asjade?Millegi pärast ei suuda ma seda uskuda, see on kui paha uni mida üritame alla suruda olles ärganud higise ja hirmununa. Nii palju küsimusi, millele ehk keegi vasust ei tea, võibolla siis ainult surnud, kuida kas nemadki meid Universumi saladusteraamatut lugedes aitavad? Teadmistejanu on nii suur, et tunnen end uppuvana iseenda mõtteisse... Taaskord äratades endas uue küsimuse – miks otsime neid vastuseid ja miks üritame nii kohutava innukusega, et lausa öökima ajab õppida maailma teadmisi, teiste elulugusid ja isiksusi, kui tegelikult peaksime õppima iseennast.. Alustama otsinguid iseenda leidmiseks, sealt kuskilt kaugelt..Oma südameist ehk, võib olla isegi veel kaugemalt – oma hingest. Mis see on, mis ma ise olen? Ehk õppides tundma iseend, õpime tundma kaa Maailma, ehk isegi Universumit... Ja äkki isegi saame teda milleks oleme siin kus aeg, ruum ja mõte.

Elu...

2007-11-20T02:03:00.000-08:00

Istun bussis, mis pilgeni täis inimesi. Nad vahetuvad..Paar maabub, paar tuleb nende asemele. Kõigil on üks ühine eesmärk – jõuda sihini, mille nad enne bussile astumist on valinud. Aga see on selline, ütleme siis, imelik buss. Kui sa sisened, unustad sa oma sihi. Trügides teistest üle ja ümber otsid sa oma kohta...Ja nii sagivad nad siin ringi, teadmata kohati isegi, mida tahavad! Tasa olles võib kuulda mingit justkui käsklusi andvat häält, see ütleb mida teha, kuidas astuda. Nagu vana grammofon korrutab ta midagi, mis kangesti meenutab mingit reeglistiku või seadust. Aina uuesti ja uuesti. Paljud eksivad ja hetk hiljem nutavad rängalt. Nad ei leia mugavat asendit. Astudes sisse, saavad nad pileti... Selle, mis määrab, kuidas ja kust keegi oma otsinguid alustab... See kõik on ette määratud. Vähemalt nii me arvame... Nii palju sagimist – silme eest läheb kirjuks! Ja buss ei peatu, ta liigub edasi täiskiirusel. Üks hetk avastan mõtte, mis mu peas keerleb – miks mina ei lähe saginaga kaasa? Miks seisan ja vaatan seda kõike pealt? Miks on mul tunne nagu seisaks ma hoopis bussipeatuses, hingates värsket õhku, selle lämbe, mitmeid kordi ärahingatud õhu asemel... Samas nähes kõike, mis toimub. Miks te välja ei tule? Siin on ju palju rohkem ruumi... Siin on palju parem. Siin pulbitseb elu. Jooksen ümber bussi – issake, kui pisike see on ja seal on ju hordide kaupa inimhingi, koputan akendele, karjudes: “ Tehke ometi lahti need!!!! ” Inimesed vaatavad mulle otsa, nagu ma oleks rumal või poolearuline. Ma ei saa aru. Tulge välja – mõtlen. Aidake end. Nad ei kuula mind... Sagivad ikka nukratena edasi. Nad nagu ei tahaksi olla õnnelikud. Võtan maast kivi, sellise pisikese, ja viskan selle aknasse... Tekivad praod. Viskan veel ühe,klaas seisab endisena... Näen kuidas need imekombel, need äsja tekkinud kriimud klaasil, taanduvad, nagu liimiks mingi salajane käsi neid kokku. Ma ei saa aru! Kopsin veel kord mõistmatult akendele, ei mingit tulemust.... Siis kuulen kuidas keegi mind hulluks ning vaimuhaigeks nimetab.... Taipan.. Nende jaoks seisan ma ju ikka veel kihutavas bussis ja sonin midagi aasast... Nad ei teagi, et bussil on aega, et buss seisab, et sagimise asemel saaksid nad tulla siia... Joosta aasal, nautida päikesesära ja kuulata vihma nuttu.. Seda imelist heli. Nad ei tea seda, sest nad ei taha teada...Või äkki olengi vaimuhaige ja kujutan seda kõike liigelavalt ette? Ei... See tundub liialt reaalne... Jätan bussi sinnapaikka ja astun väljale, mis täis imekauneid õisi, imeilusaid kirjuid liblikaid ja näe seal eemal paistab õnnekullane vikerkaar... Kui kaunis on ikka elu!